Timmo Jeret

Paar päeva enne starti mind väidetavalt armastav abikaasa täie tõsidusega küsis, et mida kuradit ma seal basseinis tegemas käin kui sellest mitte mingit tolku ei ole🥹?

Ega polegi liiga lihtne teha midagi igapäevaselt (aastaid) kui justkui mitte mingit tolku sellest pole. Olen nii kaua ujumises seda väikest progressi lihtsalt oodanud, et kohati olen ootamisest ja lootmisest loobunud, sest kaua võib☠️.

Nüüd on vähemalt elus üks selline ujumine tehtud kus mina enda vaatest pean kindlasti super rahul olema🤙. Esimest korda sain ujuda väikeses pundis ning veest välja tulin nende meestega kes eelmine aasta olid 2-3 minutit kiiremad. Kui tavaliselt olen esimese saja meetriga juba tagauksest väljas, siis nüüd ma ei suutnud lihtsalt ära uskuda, et ma kellegiga koos ujun ning, et effort selle juures on talutav. Arvestades kui brutaalne üritus on Lanza IM siis 2-3 minutil üldises mõistes pole suurt kaalu kaalu aga emotsionaalselt see pakkus ikkagi palju, et lõpuks MIDAGIGIGIGIIIIIIIII🙃. Sellegipoolest ega ma veel ei julge rõõmustada kas ongi päriselt mingi progress olnud või anti lihtsalt lollile korraks lootust, et ta ikka edasi pusiks.

Lanzale tagasi tahtsin sellepärast tulla, et kuigi ma eelmine aasta samuti oma toonased võimed realiseerisin siis tundsin ikkagi, et saar sai minust võitu ja seekord tahaks pacingu mõttes paremini teha. Ei läinud nii ka seekord😁. Väga-väga kindel plaan oli (rattas) enda numbritele kindlaks jääda kuni selle situatsioonini mida ma olen jällegi oodanud nagu hingeõnnistust - saada mingisuguse pundiga koos liikuma. Nüüd aga tekkis vastuoluline seis, et teen küll sellise ujumise millest on päriselt mulle mingit kasu aga siis lasen need mehed jällegi sama targalt minema. Ei lasnud. Sain pikalt sõita teistega koos, sain omajagu pikalt sõita üle oma võimete ning täpselt nagu eelmine aasta, siis viimased poolteist tundi must erilist sõidumeest ei olnud😮‍💨. Jättes (max) kuni 5 meest mängust välja, siis koolasid vähem või rohkem kõik ära.

Jooks oli ajaliselt mitte liiga eriline. Tuleb lihtsalt konteksti panna, et maraton 30+ kraadises tempis peale 5h ratast on midagi muud kui lihtsalt maraton🥵. Jällegi jättes välja paar maailma täiesti top-top vana, siis ega liiga kiiresti ei jooksnud õnneks keegi. Seitsmes jooksuaeg minult.

Lanza võlu ongi see, et enamus liigub alla oma tegeliku( loe: ideaalsete võistlustingimuste ) võimekuse ning kõik proovivad lihtsalt kuidagi mingi adekvaatse päeva kokku panna. Kõik surevad. Kes vähem sureb see on kohe ka protokollis eespool.

TOP10 igatahes kotis! Siinkohal ka tänusõnad peaarhitektile - Marko. Arvasin eelnevalt, et minusugusel saab see olema mitme aasta pikkune projekt, et TOP10 sisse kuskil ära kobistada aga tore, et tuli kiiremini. Olen hetkel veel arvamusel, et kui selline startlist on kohal, siis mu tase päriselt veel pole TOP10 ning latti ma hetkel veel kõrgemale seadma ei hakka. Kõik sai lihtsalt ilusti klappima ning nagu enne öeldud, siis ma koolasin natukene vähem ära kui paberil tegelikult tugevamad mehed.

Ning nagu ikka siis mu kniks,kraaps ja kummardus läheb toetajatele🫶. Mu süda tuksub Teile. Olen priviligeeritud seisuses ainult tänu Teie panusele. (Tipp)sporti teha on privileeg. Vähemalt minule. Seni kuni ma suudan enda loodud kriteeriume, tööeetikat ning suhtumist hoida, siis senikaua (paraku) ma ilmselt Teil kõri kallal edasi ka käin. Olen tänulik🫡!

Tulemust kui sellist ma pole kunagi nii ehk naa kellegile lubanud, sest seda ei tea kunagi mida päev ja/või elu toob. Kõige olulisem on jõuda starti meelerahuga, et ma olen endast olenevalt teinud kõik ning eks siis päev näitab mis näppude vahele jääb.
Lanza viimane 1h oli täpselt selline, et kas järgmine astutud samm olen krampides või mitte. Samuti esimest korda elus oksendasin kogu mao tühjaks. Mitte, et midagi sellepärast tegemata jäi vaid see ilmestab hästi, et olenemata sellest kui hea ettevalmistuse sa teed või kui palju tööd sisse läheb ,siis päev võinuks lõppeda vabalt selliselt, et viimased 10km kõnnin ning oleks ´´from hero to zero´´ silmapilkselt ning juba olekski tundunud, et äkki ma olen novembri kuust saati laagrites õlut joonud ja nina nokkinud, mitte treeninud. Hea ettevalmistus loob eeldused tulemuseks kuid garantiid ei kaasne. Samas usun veel rohkem aga sellese, et all-in mentaliteediga varem või hiljem tuleb vääriline tasu🙏.

Täna mulle see veel pakub midagi, et suure hulga toore töö ning lihtsate asjade tegemisega on võimalik mul paremaks saada. Lihtsad asjad on need milleks pole vaja talenti. Seda defineerib hästi üks tsitaat mida hiljuti nägin:´´ Sa ei saa kontrollida mis on su hapnikutarbimine, küll aga saad kontrollida mis kell sa magama lähed´´.

Igatahes üleliia paremaks esituseks poleks ma täna võimeline olnud ning äge oli selline päev kokku panna pere silme all❤️.

stay sexy & stay hungry!
ONTO NEXT ONE!