Afaasialiit

7. mai – on alles jahe. Suur murel tukub ega lase veel oma õitemerel valla pääseda. Muru turritab, oodates selle kevade esimest niitmist. Andrus lubas lähipäevil selle töö ette võtta. Külli kaevas kompostihunniku ringi ja tegi kõrvitsa jaoks pesa valmis. Eevi pakkus seemetki. Vara veel! Kõrvits ei salli külmi öid. Kivi all tukkus pisike must nälkjalaps. See üleni must olevat meie enda Eesti oma ega kuulu karmilt hävitatavate hulka. Huvitav, kui minu kapsa sööb ära kohalik tigu, mitte Hispaania immigrandist tigu, kas siis peame rahul olema???

Meil olid täna Pesarimajas külalised. Nimeks on neil Helpific ja nad kirjutavad enda kohta nii: „Meie missioon on soodustada nende inimeste iseseisvat toimetulekut, kes vajavad oma kogukonnas toetust.“

Seekord oli külas 5 põnevat ja erilist inimest Helpificust, meie enda rahvast oli 13. Külalised olid küll majas, aga ega meie siis seepärast oma ülesandeid tegemata saa jätta. Toas laua ääres istusid jutuhimulisemad, teised aga pakkisid ahjust välja värskelt põletatud keraamikataieseid. Jututoas sai sai üsna kohe selgeks, et rääkimine ei ole keeruline mitte ainult meile, afaasiaga inimestele, vaid see teeb suhtlemise keeruliseks veel paljudele inimestele. Olgu põhjuseks siis kuulmislangus, mõni liikumist takistav tõbi, kogelus, aga ka see, kui silmanägemine õige kehv on. Päris tõsine arutelu tekkis, sest ilma kõnelemise, kirjutamise ja lugemiseta on inimeste ühiskonnas väga keeruline elada.

Aga inimene ei ole loodud vaid nukrutsema. Igatahes kipuvad nali ja naer vägisi vaat et veel pealetükkivamalt nende inimeste seltskonda, kes ise mõistavad hästi, kuidas igasugustest muredest ja piirangutest hoolimata elu elamisväärseks elada.

Saime endale uued toredad sõbrad. Sõime koos pirukaud ja torti, tegime pilti ja jalutasime aias. Aitäh külla tulemast!