Tomvar Films

Ja nii see lõpeb?
Maailma äärel.
Istun kell üksteist õhtul pulmas ja kuulan playlist’i. Üksteise järel hakkavad kõlama laulud, mida olen kunagi kasutanud pulmavideotes — isegi need, mis on üsna spetsiifilised ja tegelikult mitte eriti “pulmalaulud”.
See hetk paneb mind mõistma, kui p**k see teekond on olnud.
Öösel lähen jõe äärde. Panen põlved maha ja tänan oma Taevast Isa.
Selle eest, kui palju ilu Ta on mu ellu saatnud.
Ja kui palju ilu on Ta lubanud mul jäädvustada.
Edaspidi keskendun rohkem eluloo intervjuudele. Võib-olla juhib elu mu teele veel mõne pulma, kuid olen rahu teinud mõttega, et see peatükk võib olla minu elus lõppenud.
Sellisel hetkel ei oska ma teha muud, kui teha nii, nagu tegi mu kadunud isa.
Ta kummardas maani ja ütles: aitäh.
Kummardan nüüd minagi maani ja tänan kõiki —
neid, kes on kommenteerinud, laikinud ja kritiseerinud;
neid, kes on tänaval peatunud ja öelnud, et on mu videosid näinud.
Kunstnik on ikka natuke edev, seega olen teie julgustust väga hinnanud.
Nüüd siis edasi — eluloo intervjuud.
---
And if Micheal and Ivy are also reading this, I want to say a very special thank you to you.
You have no idea how important a part you played in my life.
People say that Filipinos are the friendliest people in the world — and I can truly say it is so.
Thank you from my heart.
You and Ivy, and your mother, made me want to be more humble and to honor God even more.
And thank you, Mait Jüriado, for being a great friend and for suggesting me as a wedding videographer. Without you, this film would not have been born.