vahele ja sealt liiguti sujuvalt oma argiste toimetustele edasi. Kuid mis siiski päriselt toimus? Kas nendel paremate ja kehvemate päevade vaheldumisel on ka mingi kolmas seletus ning kas seda on võimalik ka ise juhtida? Selleks, et olla terve ning tunda ennast hästi, on vaja, et energia meie sees ja meie ümber oleks pidevas liikumises. Kui energia seiskub, või me teda alateadlikult kinni hoiame, siis ei leia probleemid soovitud lahendust ning tõenäosus haiguste ja kehva enesetunde tekkimiseks on üsnagi suur. Tihti teeme endale rohkem kahju energia kinni hoidmisega, kui selle liialt vabaks laskmisega. Erinevate isiklike, kui ka kollektiivsete kogemuste tulemusel oleme õppinud energiat hoolega kinni hoidma. Energiat, mis oli mõeldud liikuma kätest välja millegi meisterdamiseks, jalgadesse liikumiseks, kõripiirkonda enese väljendamiseks, südamesse armastuse andmiseks ja vastuvõtmiseks või hoopis kurbuse tundmiseks, oleme ühel või teisel põhjusel kas teadlikult või alateadlikult erinevatesse keha piirkondadesse mitte liikuma lasknud. Energia kinni hoidmise põhjuseks on enamasti kas otsene trauma või traumadest kujunenud mustrid. Kirjeldan traumat lühidalt kahe järgmise näitega väikselapse east, kuna kõige olulisemad, meid kogu elu saatvad hoiakud, tekivad 1-6 eluaasta jooksul.
1) Väiksed lapsed, kes veel ei mõista, ahmivad informatsiooni tajudes. Proovides aru saada küünlaleegist, tahavad nad selle näpuga ära katsuda - neile ei piisa vanemate hoiatusest. Pärast omal käel ära katsetamist saavad nad kogemuse läbi taju ja nende keha edastab tunde - valu. Samal ajal salvestab keha selle kogemuse mikrolihaspingetena. Aastaid hiljem, suutes küll mõistusega kunagine olukord lahti seletada, piisab vaid antud olukorrale mõtlemisest, kui keha edastab valuaistingu. Proovides kätt siiski küünla poole liigutada, läheb käsi vaikselt krampi - keha kaitseb meid.
2) Olles lasteaias teistele esinedes laulusõnad segamini ajanud ning see läbi kaaslaste naeru alla sattunud, võib laps tunda kurbust, ärevust, hirmu jms. Sotsiaalse surve tõttu ei saa laps neid tundeid ja emotsioone valla lasta - keha tajub sedagi kogemust ohtlikuna ning salvestab selle valusa kogemuse mikrolihaspingetena, et last tulevikus selliste olukordade eest kaitsta. Järgmisel korral esinema minnes, tunneb laps juba eos neid tundeid ning ei soovi teiste ette astuda. See on otseselt kehaline kogemus, kuna tunded tulevad kehast. Sarnaselt saame elu jooksul lugematul arvul "õppetunde", nii füüsilisi kui ka vaimseid, mis kõik sarnasel moel mikropingetena kehasse talletuvad. Kuniks üks kord võib juhtuda, et kehas nii palju pingeid, et energia ei suuda leida enam teed ja rakud võivad hakata oma tahtsi toimetama. Keha salvestab kõik traumad, kuna proovib meid kaitsta, et mitte uuesti tunda „seda“ valu. Ja see on ka okei. Me tulime siia ilma kogemusi saama ja tundeid tundma. Kuid täna, olukorras kus ohuallikat enam ei eksisteeri, on võimalik teadlikult lähenedes need sisemised pinged ja nendega kaasnevad traumad kehast järk-järgult vabastada, energiad uuesti liikuma saada ja arengule uus hoog anda. Kuna kehal on oma teadvus, siis selleks piisab vaid kehale sisemise ruumi tekitamisest. Kümme aastat kestnud otsingud ja õppimised on minu jaoks parimate praktikatena tänaseks esikohale tõstnud Biodünaamilise hingamise ja energeetilise puudutuse. Nii BBTRS hingamisel kui ka MER massaažis tegeletaksegi otseselt kehast pingete vabastamisega ja seeläbi vaba ruumi tekitamisega. BBTRS tehnika saab lühidalt kokku võtta nii: Hoides tähelepanu kehal laetakse inimene esmalt aktiivsel hingamisel või puudutusel elu energiaga ning see järel vabastatakse aktiveeritud energeetilised blokeeringud, tunded ning nendega seotud olnud füüsilised pinged. Tekkinud ruumis saab energia vabalt liikuma, üles kerkivad taipamised; kehaline heaolu kasvab. MER sidekoe massaažis kasutakse samuti sügavat hingamist, kuid selles vabastamises on esikohal puudutus.
12/01/2023